Kukkuv õun

Miks oskab Eesti droone leiutada, kuid mitte tuhandete kaupa toota?

Kuula «Kukkuvat õuna» ja saa teada, kuidas ühest pisikesest tiivaklapist võib saada maailmarekordi võti ning millise drooniniši võiks Eesti maailmas enda kätte võita. Kui kaua suudab akutoitel droon õhus püsida? Eesti drooniinseneri Peep Laugu meeskonna fikseeritud tiivaga lennumasin lendas järjest üle kümne tunni ja ületas ligi kaheksa tundi kestnud USA armee tulemuse. Saates uurib Marek Strandberg, kuidas suudab alla viie kilogrammi kaaluv droon nii kaua lennata. Juttu tuleb rekordi taga olevast täppisaerodünaamikast: patenteeritud mini-klapist, kaheosalistest tiivaotstest ehk *winglet*’itest ning looduse leidlikest lahendustest, mida võib näha piiritajate ja öökullide lennus. Lauk selgitab ka, kuidas samad võtted aitavad vähendada tuulikute, propellerite ja lennukite müra ning energiakulu. Ent rekordlend on vaid saate algus. Arutelu jõuab päikese jõul töötavate pseudosatelliitide, 10 kilomeetri kõrgusel lendavate luuredroonide, radaritele raskesti nähtavate lennumasinate ning Ukraina sõja õppetundideni. Miks on Eestis maailmatasemel insenerid, kuid puudub võime toota tuhandeid droone kuus? Kas takistuseks on aeglased hanked, vähesed tellimused või riikliku visiooni puudumine? Ning miks võib kümnetunnine droonilend maksta vaid 40–50 eurot tunnis, kui kopteri lennutund maksab ligikaudu 10 000 eurot? Drooniinsener Peep Lauk räägib ka järgmise sihina 11-tunnisest lennust ning võimalusest jõuda paremate akude abil lähiajal koguni 12-tunnise tulemuseni välja.

Kuidas Eesti rohuteadlased esimeses vabariigis Saksamaa asemel Pariisi poole pöördusid?

Eesti teadus oli iseseisvuse sünni ajal aastakümnete pikkuse Saksa ja Vene mõju all, kuid rohuteadlased hakkasid üllatavalt kiiresti otsima uusi sidemeid Prantsusmaaga. Marek Strandberg karjääripöörajast teadusloolase Kristi Simsiga sellest vähetuntud peatükist Eesti teadusloos. Kristi Sims on olnud 30 aastat ämmaemand ja on oma esimeses põhjalikus uurimuses tuvastanudki seniunusatud ulatusliku teaduskoostöö Taru Ülikooli ja Prantsusmaa vahel II maailmasõja eelses Eestis. Üheks keskseks tegelaseks oli rohuteadlane Rudolf Wallner, kes saadeti juba 1919. aasta sügisel stipendiaadina Pariisi Ülikooli farmaatsiateaduskonda. Prantsusmaalt naasnuna hakkas ta teadlikult Eesti farmaatsiat rahvusvahelisse teadusruumi viima. Tema asutatud ajakirjast Pharmacia kujunes kanal, mille kaudu jõudsid Eestisse Prantsuse teadusartiklid, väitekirjad, farmakopöad ning teadmised sealsest apteegi- ja farmaatsiaharidusest. Samal ajal liikus informatsioon ka vastupidises suunas: Pharmacia jõudis Pariisi teadusringkondadesse. Saates tuleb juttu teistestki Prantsusmaaga seotud Eesti rohuteadlastest, nende reisidest Pariisi, Strasbourgi ja Grasse’i ning kontaktidest Pasteuri Instituudiga. Omaette küsimuseks kujunes prantsuse keel. Wallner hoiatas juba 1931. aastal, et selle puudulik oskus lõikab Eesti teadlased ära suurest osast väärtuslikust teaduskirjandusest.

Eesti kodudes on mõõdetud ehmatavalt kõrgeid radoonitasemeid

Inimese suurim kiirgusallikas ei asu tuumajaamas ega peitu Tšornobõli pärandis, vaid võib märkamatult koguneda tema enda koju. «Kukkuvas õunas» räägib Marek Strandberg Tartu Ülikooli kiirguskaitse teaduri Siiri Saluperega radoonist – maapõuest pärinevast radioaktiivsest gaasist, mis suurendab pikaajalisel sissehingamisel kopsuvähi riski. Saates selgub, miks kuulub Eesti Euroopa radooniohtlikumate piirkondade hulka ning kuidas võivad ühe ja sama krundi eri otstes olla täiesti erinevad tingimused. Eriti suur on oht suitsetajatele, sest tubakasuitsu peenosakestele kinnituvad radooni radioaktiivsed laguproduktid kanduvad sügavale kopsudesse. Salupere selgitab, miks ei piisa radoonikaardist ja iga kodu tuleb eraldi mõõta. Ka riskialast väljaspool võib mõnes majas olla ohtlikult palju radooni, samal ajal kui korralikult ehitatud hoone püsib kõrge riskiga piirkonnas turvaline. Juttu tuleb passiivsetest detektoritest, ventilatsioonist, põrandapragude tihendamisest ja radoonitõkkest. Mõõtmine maksab tavaliselt alla saja euro, kuid kestab vähemalt kaks kuud. Eesti elamute radooni kiigustaseme mediaan on umbes 60 bekrelli kuupmeetri kohta, seaduslik viitetase aga 300. Mõnes uuritud kodus mõõdeti koguni 1000–3000 bekrelli. Need pole abstraktsed arvud, vaid märguanne, et venitamise asemel tuleb oma tervise kaitsmiseks kohe tegutseda. Lisaks uuritakse, kuidas eemaldatakse Põhja-Eesti põhjaveest raadiumi, kas graniidist töötasapind võib kiirata ning kui palju on Eestis alles Tšornobõli tseesiumi. Saate praktiline järeldus on lihtne: oma tegelikku kiirgusriski vähendab inimene kõige tõhusamalt kodu radoonitaset mõõtes ja sellest teadlikuks saades.

Toivo Maimets: väga ohtliku viiruse võib valmistada magistrihariduse ja 100 000 euroga

Saatejuht Marek Strandberg vestleb Tartu Ülikooli rakubioloogia professori Toivo Maimetsaga teaduse rahastamisest, koroonapandeemia unustatud õppetundidest ning Eesti valmisolekust uuteks bioloogilisteks ohtudeks. Maimetsa sõnul ei ole Eesti seniajani koostanud sõltumatut ja terviklikku analüüsi selle kohta, mis läks COVID-19 kriisi ajal hästi ja mis halvasti. Selle asemel kipuvad analüüsid muutuma poliitilisteks relvadeks. Ent järgmine pandeemia tuleb varem või hiljem: metsade hävitamine, kliimamuutused ning inimeste ja loomade tihenevad kokkupuuted loovad viirustele üha uusi võimalusi liigipiiri ületamiseks. Veelgi teravamalt hoiatab Maimets bioterrorismi eest. Tänapäeva teadmiste ja tehnoloogia abil võiks pahatahtlik, magistritasemel väljaõppega inimene valmistada ohtliku viiruse ligikaudu 100 000 euro eest. Ometi olevat Eesti riigikaitses bioohtudega tegelemine peaaegu olematu. Juttu tuleb ka vaktsineerimiskattuvuse langusest. Leetrite vastu vajaliku ligikaudu 95-protsendise hõlmatuse asemel on Eesti näitaja langenud Maimetsa hinnangul umbes 70 protsendini. See jätab ukse uutele haiguspuhangutele pärani lahti. Kas teadusraha võiks jagada loosiga? Miks ei piisa teadlase hindamisel artiklite ja viidete loendamisest? Ning kas Eesti märkab järgmist bioloogilist ohtu enne, kui on juba hilja?

Kukkuv õun 29-07-2026

700 aastat merepõhjas: Lootsi tänava koge alles hakkab kõnelema

Tallinna Lootsi tänava ehitusplatsilt leiti 2022. aastal midagi erakordset: ligi 700 aastat merepõhjas puhanud hiiglaslik koge. Haruldaselt hästi säilinud laev tõsteti nelja suure osana Lennusadamasse ning nüüd jutustavad selle puit, naelad, tööriistad ja toidujäänused teadlastele keskaegsest meresõidust. Saatejuht Marek Strandberg vestleb koos meremuuseumi arheoloogi Priit Lätti ja Tartu Ülikooli dendrokronoloogi Alar Läänelaiuga, kust laev pärines, millal see ehitati ning miks võis see Tallinna reidil ootamatult põhja minna. Aastarõngad näitavad, et koge valmis 1370. aastate esimesel poolel Läänemere lõunarannikult pärit enam kui 300-aastastest tammedest. Laeva mõõtmed asetavad selle Euroopa suurimate teadaolevate keskaegsete kogede hulka – isegi Kolumbuse Santa Maria oli väiksem. Ja Kolumbus rändas üle Atlandi sajandijagu hiiljem! Vraki ehituses leidub mõistatuslikke tugevdusplanke, ebatavaliselt palju niinimetatud kuurõngaid ja eri maade laevaehitustraditsioonide jälgi. Sambla, loomakarvade, telliste, tööriistade ja toidujäänuste abil taastatakse nii laeva ehituslugu kui ka elu pardal. Kas koge hukkus tormis? Kui palju kaupa see kandis? Miks jäi väärtuslik laadung merepõhja? Ning kas ühel päeval võiks Lootsi koge täismõõdus koopia taas Läänemerel seilata?

Kas ülekaalu põhjustab laiskus? Teadlane lükkab selle levinud müüdi ümber

Kas inimesed valivad poes toitu teadlikult või juhivad meie otsuseid hoopis harjumused? Miks ei ole ülekaalulisusel ühte põhjust ning miks võivad isegi kõige populaarsemad dieedisoovitused olla eksitavad? Neid küsimusi lahkab saates Tartu Ülikooli käitumisteadlane ja heaolu-uuringute tippkeskuse EstWell teadur Kari Kuulmann. Ta selgitab, miks enamik toiduvalikuid sünnib automaatselt, kuidas lapsepõlves kujunenud harjumused mõjutavad söömist aastakümneid hiljem ning miks emotsionaalne söömine on sageli palju suurem probleem kui ükski konkreetne toiduaine. Juttu tuleb ka uutest kaalulangusravimitest, nende võimalustest ja piirangutest ning sellest, miks kaalulangetamine ja tervislik toitumine ei ole alati üks ja sama eesmärk. Saates arutletakse Nutri-Score’i märgistuse üle, vaadeldakse teaduse ja äri huvide kokkupõrkeid ning kummutatakse mitmeid visalt püsivaid toitumismüüte – alates suhkrust põhjustatud «hüperaktiivsusest» kuni lihtsate seletusteni ülekaalu tekkimise kohta. Vestlus avab, kui keeruline on inimese söömiskäitumine ning miks tõhusad lahendused peavad arvestama nii bioloogia, psühholoogia kui ka keskkonnaga. See on mõtlemapanev saade kõigile, kes tahavad paremini mõista, kuidas kujunevad meie igapäevased toiduvalikud ja mida ütleb nende kohta tänapäevane teadus. Saatejuht Marek Strandberg.

Rakett 69 võitjast sai füüsik, kes õpetab kosmilisi osakesi sildu ja tunneleid läbi valgustama

Saates räägivad saatejht Marek Standberg ja füüsik ning andmeteadlane Karl Vilhelm Valter sellest, kuidas Eesti süvatehnoloogiaettevõte GScan kasutab kosmilisest kiirgusest pärinevaid müüoneid, et uurida sildu, tunneleid ja teisi massiivseid rajatisi neid lõhkumata. See kõlab nagu ulme, kuid on juba täna päris tehnoloogia, mida kasutatakse Euroopas ja Jaapanis ning mille abil on läbi viidud kümneid kommertsprojekte. Vestlus avab, kuidas kosmilised osakesed võimaldavad näha meetrite sügavusele betooni sisse, miks tavapärased röntgenmeetodid selleni ei küüni ning kuidas masinõpe ja tehisaru muudavad kogutud andmed inseneridele arusaadavaks kolmemõõtmeliseks pildiks. Juttu tuleb ka sellest, miks kunstlikud müüoniallikad on praegu veel tulevikumuusika ning millised füüsikalised ja kiirgusohutuse piirangud nende kasutamist takistavad. Lisaks räägitakse GScani kasvust maailma tipptegijate sekka, ettevõtte koostööst Jaapani infrastruktuurihalduritega, konteinerite ja kahtlaste esemete läbivalgustamisest ning sellest, miks Eesti ettevõte näeb oma tehnoloogial rakendusi alates sildadest kuni meditsiini ja julgeolekuni. Saates puudutatakse ka tehisaru rolli teaduses, süvatehnoloogia ettevõtluse väljakutseid ning seda, miks kosmiline kiirgus võib tulevikus saada sama tavaliseks tööriistaks nagu röntgen on täna.

Kuidas õpetada masinat eesti keelt mõistma?

Saates vestlevad Marek Strandberg ja keeletehnoloogia teadur Aivo Olev tehisaru, kõnetuvastuse ja suurte keelemudelite arengust. Juttu tuleb Aivo Olevi teekonnast psühholoogiast tarkvaraarenduse ja keeletehnoloogiani ning tema loodud eestikeelsetest kõnetuvastuslahendustest. Vestluses käsitletakse rahvusvahelisi tehisaru võistlusi, kus autonoomsed agendid pidid analüüsima kõnet, muusikat ja muid helisid ning põhjendama oma järeldusi. Samuti räägitakse sellest, kuidas tänapäevased kõnetuvastus- ja kõnesünteesisüsteemid töötavad, milline on suurte keelemudelite roll nende arendamisel ning kui kaugele on jõudnud eestikeelsed lahendused. Kõne all on ka häälekloonimine, süvavõltsingud, reaalajas kõnetuvastus, väikeste keelte tehnoloogiline toetamine ning tehisaru kasutamine tarkvaraarenduses. Arutletakse, kuidas keelemudelid jõuavad oma vastusteni, milles erineb nende töö inimese mõtlemisest ning millised on praeguste süsteemide piirangud. Saate lõpuosas käsitletakse tehisaru võimalikku rolli hariduses, teadustöös ja tulevastes inimese ning masina koostöövormides. Juttu tuleb ka sellest, kuidas tehisaru kasutatakse treeningandmete loomiseks, milliseid võimalusi see avab keeletehnoloogia arengus ning milliste küsimustega tuleb tehnoloogia edasise arengu juures arvestada.

Kosmoloogidel on praegu kuldaeg: teadmiste auke on nii palju, et igast kui nutikast ideest võib kasvada maailma muutev uus teaooria ja terve füüsika

Saates vestlevad saatejuht Marek Strandberg ja kosmoloog, KBFI vanemteadur Hardi Veermäe universumi suurimatest mõistatustest: tumeainest, tumeenergiast, gravitatsioonilainetest ja tuleviku füüsikast. Veermäe selgitab, et tänapäeva kosmoloogia standardmudeli järgi moodustab nähtav aine vaid umbes 5% universumi energiast, ülejäänu jaguneb tumeaine (25%) ja tumeenergia (70%) vahel. Tumeainet tuntakse üksnes selle gravitatsioonilise mõju kaudu ning siiani pole teada, millest see koosneb. Veelgi salapärasem on tumeenergia, mida seostatakse universumi kiireneva paisumisega. Oluline osa saatest keskendus gravitatsioonilainetele. Praegused detektorid LIGO, Virgo ja KAGRA on avanud täiesti uue võimaluse universumit «kuulata», registreerides mustade aukude ja neutrontähtede ühinemisi. Veermäe sõnul võib järgmine suur hüpe tulla Euroopa Kosmoseagentuuri kavandatavast kosmoseobservatooriumist LISA, mis võiks alustada tööd 2030. aastate keskel ning aidata uurida isegi universumi esimesi hetki pärast Suurt Pauku. Juttu tuleb ka neutriinodest, kvantgravitatsioonist ja võimalusest, et tumeaine võib koosneda ürgsetest mustadest aukudest. Veermäe rõhutab, et kuigi vastuseid on veel vähe, on kosmoloogia praegu erakordselt põnevas arengufaasis. Uued teleskoobid, gravitatsioonilainete observatooriumid ja tehisaru annavad lootust, et järgmiste kümnendite jooksul võivad seni lahendamata küsimused lõpuks vastuse saada.

Rakuravi revolutsioon: patsiendi enda rasv võib päästa jäseme

Saatejuht Marek Strandberg käsitleb üht Eesti meditsiini kõige põnevamat arengusuunda – rakuravi, mis võib aidata vältida jalaamputatsioone patsientidel, kelle ravivõimalused on peaaegu ammendunud. Stuudios on veresoontekirurg dr Andrus Loog ja keemik dr Ivar Järving, kes räägivad Eestis välja töötatud ning ettevõttes Cellin toodetavast ravimeetodist. Saates selgitatakse, kuidas patsiendi enda rasvkoest eraldatud ja laboris kasvatatud rakud võivad parandada verevarustust ning käivitada kudede taastumise protsesse. Eestis tehakse igal aastal umbes 500 jalaamputatsiooni, kuid esialgsed tulemused näitavad, et uus meetod võib aidata säilitada jäsemeid või vähemalt vähendada amputatsiooni ulatust. Seni on ravi saanud 13 patsienti ning enamikul neist on jalg säilinud. Juttu tuleb ka tüvirakkude olemusest, rakuravi ajaloost, CAR-T vähiravist, tüvirakkude vananemisest ning võimalusest tulevikus oma rakke «panka» talletada. Arutletakse, miks Eesti väiksus võib olla eelis innovaatiliste ravimeetodite arendamisel, millised on rakuravi riskid ja kuidas hinnata kasu ning võimalikke kõrvalmõjusid. Saade avab kuulajale akna kiiresti arenevasse meditsiinivaldkonda, kus teadus, tehnoloogia ja praktiline patsiendiravi kohtuvad viisil, mis võib muuta tuhandete inimeste elu

Ajalugu muutub täppisteaduseks: Ester Oras avab arheokeemia maailma

Saates vestlevad Marek Strandberg ja Tartu Ülikooli arheokeemia professor Ester Oras sellest, kuidas keemia aitab sõna otseses mõttes minevikku lugeda. Arheokeemia ühendab arheoloogia ja kaasaegse analüütilise keemia, võimaldades uurida nii muistseid toidujäänuseid, luid, hambaid, potte kui ka pinnast. Kuulaja saab teada, kuidas inimese hambad talletavad lapsepõlve toitumise jälgi, miks kannibalismi saab luudel tuvastada, kuid biomolekulide põhjal mitte alati eristada, ning kuidas tänapäeva massispektromeetrid, DNA-analüüsid ja proteoomika võimaldavad rekonstrueerida tuhandeid aastaid tagasi elanud inimeste elu. Oluline osa saatest lükkab ümber populaarseid müüte nn paleodieedist. Oras selgitab, et kiviaja inimesed ei olnud üksnes lihasööjad, vaid kasutasid palju rohkem taimset toitu, kui sageli arvatakse. Samuti käsitletakse küsimust, kuidas Eestis toimus üleminek kütt-kalur-korilaste elulaadilt põllumajandusele ning miks see protsess oli pikk ja keeruline, mitte järsk revolutsioon. Saade pakub sissevaadet sellesse, kuidas DNA, õietolm, hambakivi ja isegi pinnases säilinud molekulid muudavad ajaloo järjest enam täppisteaduseks ning aitavad mõista nii mineviku kliimakriise kui ka tänapäeva ühiskonna väljakutseid.

Eesti teadlased jahivad imekaameraga Päikesesüsteemi kõige vanemat ainet

Saatejuht Marek Strandberg Tartu Ülikooli kosmosetehnoloogia kaasprofessori Mihkel Pajusaluga Eesti ühest erakordsemast kosmoseprojektist – süvakosmosesse mõeldud OPIC-kaamerast, mille ülesanne võib olla pildistada objekte, mis pärinevad Päikesesüsteemi äärealadelt või isegi teistest tähesüsteemidest. Juttu tuleb sellest, miks kosmoses ei saa kasutada tavalisi mobiiltelefonide kaameraid, kuidas radiatsioon ja vaakum muudavad elektroonika ehitamise keeruliseks ning miks peab kosmosekaamera suutma teha pilte ülilühikese säriajaga. Pajusalu kirjeldab ka missiooni, kus Eesti kaamera saadetakse koos Euroopa ja Jaapani sondidega ootama komeeti või muud väikekeha Maa–Päikese Lagrange’i punkti lähistele. Saates avatakse ka Eesti kosmosetehnoloogia vähem tuntud ajalugu – Tõravere teadlaste roll Nõukogude Liidu kosmoseprogrammides ning tänapäevane Eesti osalus rahvusvahelistes süvakosmose missioonides. Arutelu jõuab lõpuks suurte küsimusteni: kust pärineb aine, millest tekkis elu Maal, ja miks võivad kõige kaugemad komeedid olla justkui ajakapslid Päikesesüsteemi sünnist.

Raha, vesinik ja võim: kuidas sünnivad miljarditehased?

Saates arutavad saatejuht Marek Strandberg ja Eesti Panga ökonomist ning majandusteadlane Peeter Luikmel küsimusi, mis puudutavad korraga nii raha tekkimist, rohepööret, energiajulgeolekut kui ka geopoliitikat. Miks kerkivad Eestisse järjest miljardiprojektid, mille taga võib olla rohkem võitlust maa, vee ja õiguste kui reaalse raha pärast? Kas tuleviku energiasüsteemis peab hoopis inimene õppima tarbima siis, kui tuul puhub ja päike paistab? Ning miks võib rohepööre vähendada sõltuvust Vene naftast, kuid kasvatada sõltuvust Hiina tehnoloogiast? Saates räägitakse vesinikust, metanoolist, juhitavast elektritarbimisest, negatiivsetest elektrihindadest ja sellest, kuidas raha tekib tegelikult alles kokkulepete, õiguste ja pikaajaliste garantiide kaudu. Jutuks tuleb ka Hans-Werner Sinni «roheparadoks», mille järgi võivad fossiilkütuste piirangud hoopis kiirendada nende põletamist mujal maailmas. Lisaks puudutatakse Jevonsi paradoksi, Euroopa võimalikku «rohelist kapseldumist», Hiina strateegilist tõusu ning küsimust, kas kliimapoliitika tegelik eesmärk pole mitte ainult emissioonide vähendamine, vaid ka autokraatlike naftariikide mõju kärpimine. See on saade sellest, kuidas energia, raha ja geopoliitika kujundavad üheaegselt nii Eesti tulevikku kui kogu maailma võimalikku arengut.

Miks sigade Aafrika katku vastu vaktsiini teha on nii raske?

Seekordses saates arutlevad saatejuht Marek Strandberg, Maaülikooli veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini professor Arvo Viltrop ja Tartu Ülikooli viroloogia kaasprofessor Margus Marjak loomataudide, zoonooside ja tulevaste pandeemiate üle. Fookuses on sigade Aafrika katk, mis pole Eestist kadunud, vaid liigub praegu madalseisus pärast jahihooaja lõppu. Viltrop selgitab, et Eestis levib viirus peamiselt metssealt farmi, mitte farmist farmi nagu Rumeenias, kus väikepidamiste rohkus soodustab nakkuste levikut. Juttu tuleb ka sellest, miks seakatku vastu tõhusa vaktsiini loomine on teaduslikult väga keeruline. Marjak kirjeldab, kuidas viiruste pidev muteerumine võimaldab neil vahel liikuda loomalt inimesele ning miks inimtegevus – metsade raadamine, põllumajanduse laienemine ja kontakt metsloomadega – suurendab uute zoonootiliste haiguste tekke riski. Arutatakse ka WHO mõistet „X-viirus“, mis tähistab veel tundmatut võimalikku tulevast pandeemiatekitajat. Saate teises pooles räägitakse linnugripist, bioohutusest ja sellest, milline võiks olla tuleviku «turvaline» seafarm. Kõlama jääb mõte, et loomataudidega võitlemine tähendab üha kallimaid kaitsemeetmeid, kuid ilma nendeta pole võimalik tagada ei toidujulgeolekut ega ohutut toitu.

Miks pole naine nii loodud kui mees?

Saates räägib Tartu Ülikooli geneetilise epidemioloogia professor Tiin Laisk täpselt sellst, mida Henry Higgins «Mu veetlevas leedis» küsis Elisa Doolottle asjus. Nimelt naiste tervis ongi sedavõrd teistsuune kui meeste oma. Tuleb välja, et naised vajaksid omaette ravimeid, aga neid lihtsalt pole. Seda muidgi, kui jätame rasestumisvastased prepaaadid välja. Naisi ei ole eri põhjustel kaastaud piisavalt ka ravimiuuringutesse. Triin Laisk on saanud riigi teaduspreemia just naiste tervise geneetiliste uuringute eest ja peamiselt töö eest, milles ta alustas naiste kaaridistamist. Laisk selgitab, miks naiste organism ei ole lihtsalt «väiksem mees», kuidas hormoonide kõikumised mõjutavad haigusriske, ravimite toimet ja isegi vaimset tervist ning miks paljud ravimid pole naiste peal piisavalt läbi uuritud. Saates avatakse ka kiiresti arenevaid teadusvaldkondi nagu epigeneetika, eksposoomika ja genoomne epidemioloogia. Kuuleb, miks ainult genoomi järjestamisest ei piisanud vähi väljaravimiseks, mida tegelikult tähendavad polügeensed haigused ning kuidas tehisaru võiks aidata geneetilisi andmeid mõtestada. Saates arutatakse ka linnaruumi, keskkonnamürkide, liikumise ja tervisekäitumise seoseid ning seda, miks tervis ei sõltu ainult inimese enda valikutest. Saate lõpus räägib Triin Laisk oma uuest Euroopa Teadusnõukogu projektist, mille eesmärk on mõista, miks mõned naised reageerivad hormonaalsetele muutustele väga raskete sümptomitega, teised aga peaaegu mitte.

Tuuleparkide paradoks: päästame kliimat, ohustame loodust?

Kas tuuleenergia päästab kliima – või seab ohtu nähtamatu maailma meie peade kohal? Saates viib Marek Strandberg kuulaja seekord taeva alla, kus ristuvad inimeste energiaplaanid ja lindude iidsed rändeteed. Külas on Leho Luigujõgi, kes selgitab, miks tuulepargi asukoht ei ole pelgalt kaartide ja kilomeetrite küsimus, vaid keeruline kompromiss looduse, tehnoloogia ja ühiskonna vahel. Kuigi Eesti õhuruum ei ole ornitoloogidele enam tundmatu, peituvad kriitilised erinevused detailides: paarikümne kilomeetri sees võivad lindude lennukoridorid ja toitumisalad muutuda kardinaalselt. Samal ajal suruvad inimkesksed piirangud tuulikud üha enam metsadesse – just sinna, kus elavad kõige tundlikumad liigid. Räägime sellest, kuidas kotkad keerutavad“end tõusvates õhuvooludes otse ohu suunas, miks öised rändurid eksivad tuulikute punaste tulede tõttu ning kas nutikad lahendused võiksid päästa tuhandeid elusid. Arutleme ka selle üle, miks ühiskondlik vastuseis on kasvanud ning kas tuulikud peaksid tegelikult olema inimestele lähemal, mitte kaugemal. See on saade valikutest: kuhu ehitada, keda kaitsta ja kui palju oleme valmis loodusega arvestama.

Mida räägivad meile kajakad ja mida neilt on õppida?

Saates arutlevad saatejuht Marek Strandberg, Tartu Ülikooli professor Tuul Sepp ja loomaökoloog Jeffrey Gabrillet Eesti merelindude uurimise, keskkonnareostuse ja teaduse populariseerimise üle. Jeffrey Gabrillet on 2026. aasta presidendi noore teadlase preemia laureaat ja ta jõudis Eestisse rahvusvahelise koostöö kaudu ning on nüüdseks loonud ka oma uurimisrühma, keskendudes merelindude ökoloogiale ja reostuse mõjudele. Saates rõhutatakse Eesti ainulaadset, üle 50 aasta kestnud merelindude andmestikku, mis võimaldab uurida nii lindude vananemist kui ka keskkonnamõjusid. Erilist tähelepanu pööratakse reostusele – raskmetallidele, ravimijääkidele ja pestitsiididele –, mille mõju lindude tervisele ja järglastele on alles osaliselt mõistetud. Katsed näitavad, et isegi realistlikel tasemetel reostus võib mõjutada poegade arengut ja vanemlikku käitumist. Arutletakse ka merelindude arvukuse muutuste üle: globaalne langus vastandub Matsalu koloonia kasvule, mis näitab sobivate elupaikade kriitilist tähtsust. Saade käsitleb ka kliimamuutuse mõju, näiteks tormide sagenemist ja pesitsuse ebaõnnestumist. Oluline teema on teaduse viimine avalikkuseni – läbi raamatute, koomiksite ja mängude. Sepp rõhutab, et looduse mõistmine algab lapsepõlves ning aitab kujundada keskkonnateadlikumat ühiskonda. Saade seob teaduse, keskkonna ja inimese vastutuse üheks tervikuks.

Hädaolukordades ellujäämine pole ainult riigi asi – mida igaüks saab teha

Saates "Kukkuv õun" arutleb saatejuht Marek Strandberg koos Kati Orru ja Sten Hanssoni 2026. aasta riikliku teaduspreemia pälvinud uurimuse «Haavatavus hädaolukordades» teemadel. Saate keskne sõnum on, et konkreetsete isikute haavatavus hädaolukorras ei ole püsiv omadus, vaid sõltub konkreetsest kriisist ja olukorrast. Uurijad pakuvad välja sündmusekeskse lähenemise: oluline pole niivõrd see, kes inimene on, vaid millisesse olukorda ta satub. Seda võrreldakse triaažiga, mida kasutatakse kriiside planeerimisel, mitte otseses päästetöös. Arvestada tuleb, et riik suudab suurõnnetuses aidata vaid piiratud hulka inimesi. Saates käsitletakse ka kriiside kaskaadset mõju: ühe teenuse katkemine (nt elekter) toob kaasa laiemad häired kogu ühiskonnas. Oluline roll on kommunikatsioonil – info võib jääda saamata, olla arusaamatu või mitte viia tegutsemiseni. Rõhutatakse, et kriisivalmidus ei ole ainult riigi ülesanne. Vastutus lasub ka inimestel, kogukondadel ja ettevõtetel. Oluline on nii varude olemasolu kui ka toimivad sotsiaalsed võrgustikud. Saade toob esile vajaduse mitmekanalise teavituse, kogukondliku koostöö ja praktilise kriisiõppe järele, et tugevdada ühiskonna vastupidavust.

Digiajastu uus haigus: info ületulv ja terviseärevus

«Kukkuv õun» keskendub seekord ühele tänapäeva teravamale küsimusele: kuidas eristada teaduspõhist meditsiini libaravist ja toime tulla tervishoidu uduga üle ujutava digimaailmaga. Saatejuht Marek Strandberg vestleb Pelgulinna sünnitusmaja ämmaemanda Eglit Eskeni ja Tartu Ülikooli arstitudengi Karl Sten Kõrgmaaga, kes mõlemad on Maailma Terviseorganisatsioon noordelegaadid. Vestlus lähtub Maailma Tervisepäev teemast «koos teaduspõhise tervise eest» ning uurib, miks inimesed pöörduvad ebateaduse poole, kuidas levib väärinfo ja millist rolli mängivad selles sotsiaalmeedia algoritmid ning tehisaru. Arutletakse ka olukordade üle, kus patsiendid tulevad vastuvõtule koos ChatGPT-ga, ning selgitatakse, miks kriitiline mõtlemine ja baasteadmised on terviseotsuste tegemisel hädavajalikud. Saates käsitletakse vaktsineerimisega seotud müüte, HPV ja tuberkuloosi vaktsiini olulisust ning tuuakse praktilisi näiteid libaravi mõjudest igapäevases meditsiinitöös. Eraldi tähelepanu pööratakse tervisehariduse puudujääkidele koolides ja sellele, kuidas noori paremini toetada. Külalised pakuvad ka lihtsa tööriista terviseinfo hindamiseks ning rõhutavad, et teaduspõhine lähenemine ei ole ainult arstide, vaid iga inimese vastutus.